Filosoofia ajalugu
Erinevalt Sokratesest ta
kirjutas palju ja tema kirjutised on siiani säilinud. Ta ei olnud niivõrd filosoofiline
„ämmaemand“, kes aitas teistel sünnitada vaid sünteesiv, tervikstruktuuri poole püüdlev
filosoof. Ta kirjutas tihti näidendlikus dialoogivormis, ta ei esinenud seal ise kunagi
tegelaskujuna. Ta on eemaldanud oma teostest iseenda. Ta tahtis olla eelkõige õpetaja ehk
mees, kes äratab inimesi iseseisvale mõtlemisele ja vabastab neid kammitsevaist
eksiarvamusist. Tal oli oma akadeemia, mis tegutses 900 aastat ja selle mõju teaduse arengule
on olnud tohutu. Tal oli kindel moraalne hoiak. Tema mõistuseteenimine muutus peaaegu, et
koomiliseks. Platoni õpetuse arusaam on, et teadmine on üldine ega sõltu vaatleja
nägemisnurgast ehk subjektiivusest. Sest tõeline teadmine puudutab ideid, mis on
inimteadvusest sõltumatud.
Mittetõeliseks pidas ta meeleliselt kogetavat ehk empiiriliseks – teadmised tulevad meelte