(legislatiivaktid); 2) riigi täitevorganite (eksekutiivorganite) vastu võetud õigusaktid ehk haldusaktid (eksekutiivaktid) ja 3) riigi seadust rakendavate organite (jurisdiktsiooniorganite) vastu võetud rakendamisaktid (jurisdiktsiooniaktid). Kui klassifitseerimise aluseks võtta see, millist ülesannet õigusakt õiguskorras täidab, saame n-ö õiguse allika funktsionaalse jaotuse: 1) seadusandlikku funktsiooni (legislatiivfunktsiooni) täitev õigusakt; 2) haldusfunktsiooni (eksekutiivfunktsiooni) täitev õigusakt ja 3) rakendamisfunktsiooni (jurisdiktsioonilist funktsiooni) täitev õigusakt. Kui lähtuda sellest, milline on õiguse allika juriidiliselt jõust tulenev koht õiguskorra hierarhias, saame n-ö õiguse allika vertikaalse jaotuse: 1) seadused; 2) seadusest madalamal olevad õiguse allikad. Õiguse allikaid saab klassifitseerida ka nende kuulumise järgi teatud õigusvaldkonda. Nii saame n-ö õiguse allika horisontaalse jaotuse: 1) eraõigusesse
hulk õigusnorme ning lõpuks ka kõigi õigusnormide summa. Haldusõigus kuulub objektiivse õiguse hulka. Haldusõiguse kui avaliku õiguse haru määratlemisel on erinevad koolkonnad kasutanud erinevaid meetodeid. P. Rängeli koostatud ja 1934.a. ilmunud haldusõiguse õpikus on haldusõigust määratletud materiaalsel ja formaalsel alusel. Selle käsitluse järgi on haldusõigus materiaalses mõttes õigus, mis korraldab primaarse eksekutiivfunktsiooni teostamist. Formaalses mõttes on haldusõiguseks kõik haldusasutuste loodud normid. Selline käsitlus ei ole eriti õnnestunud, sest piirab oluliselt haldusõiguse normistikku. Esimesel juhul kuuluvad haldusõiguse alla normid, mis reguleerivad materiaalselt mõistetud haldusfunktsiooni teostamist. Teisel juhul on haldusõigus üksnes haldusorganite loodud õigus. A.T. Kliimann defineerib haldusõigust järgmiselt: "Avaliku õiguse eriliigina on
hulk õigusnorme ning lõpuks ka kõigi õigusnormide summa. Haldusõigus kuulub objektiivse õiguse hulka. Haldusõiguse kui avaliku õiguse haru määratlemisel on erinevad koolkonnad kasutanud erinevaid meetodeid. P. Rängeli koostatud ja 1934.a. ilmunud haldusõiguse õpikus on haldusõigust määratletud materiaalsel ja formaalsel alusel. Selle käsitluse järgi on haldusõigus materiaalses mõttes õigus, mis korraldab primaarse eksekutiivfunktsiooni teostamist. Formaalses mõttes on haldusõiguseks kõik haldusasutuste loodud normid. Selline käsitlus ei ole eriti õnnestunud, sest piirab oluliselt haldusõiguse normistikku. Esimesel juhul kuuluvad haldusõiguse alla normid, mis reguleerivad materiaalselt mõistetud haldusfunktsiooni teostamist. Teisel juhul on haldusõigus üksnes haldusorganite loodud õigus. A.T. Kliimann defineerib haldusõigust järgmiselt: "Avaliku õiguse eriliigina on
annaabi.ee 
