Kliiniline psühholoogia
Kokkuvõtteks võiksime öelda, et inimese normaalsuse või ebanormaalsuse mõistmiseks
peaksime uurima ühtaegu nii isikut kui situatsiooni kui nende kahe vastastoimet.
Kui nüüd osata nimetada Albert Bandurat ja Joseph Wolpe’i, seletada kaudset õppimist ja
süstemaatilist desensitiseerimist, eristada ka I. P. Pavlovi nägu ja klassikalist tingimist B. F.
Skinneri näost ja operantsest tingimisest, võib uredaimgi sotsiaalsed ärevused ära õppinu
need ärevused eksamisituatsioonis rahulikult esitamata jätta. See ei ole enam see sotsiaalne
situatsioon, mis ärevust esile kutsus, vaid juba üks teine situatsioon.
21
Tartu Ülikooli psühholoogia osakond, Maie Kreegipuu 2004 ©
LOENGUD KLIINILISEST PSÜHHOLOOGIAST
VI. FENOMENOLOOGILISED:
EKSISTENTSIALISTLIKUD JA HUMANISTLIKUD SUUNAD