"Püha Susanna" - Enn Vetemaa (teose analüüs)
,,ANNEMAI:
Ja viige talle vähemalt need... /.../ Sokid. Tal olid nii katkised sokid..." Lisaks hoolitses ta ka oma tööliste
eest, keetes neile hunnikute viisi mune ning õpetades neid ka töö kõrvalt, et Anton ja Eduard saaksid
eksamid ära teha. ,,ANNEMAI: Ma tahaksin, et te hakkaksite... et me hakkaksime töö kõrval õppima.
Sellest on viimasel ajal palju räägitud. Noh nii, teie teete ahju ja mina loen ette, õpetan teid. Niiviisi võite
veel eksamidki ära anda."
Samuti oli naine väga kinni mälestustes. Kuigi ta soovis enda kodu muuta tänapäevasemaks (,,ANNE
MAI: Teate, noormees, kuidas ma olen tüdinud kõigest sellest vanast ja endisaegsest. Ma tahaksin, et kõik
siin oleks puhas, lihtne, kaasaegne. See korjab tolmu, hirmsasti korjab tolmu."), oli AnneMai väga kinni
oma lahkunud mehe mälestuses. Ta pidevalt rääkis, mida tema mees millestki arvas või kuidas neile
meeldis koos reisida raamatuid lugedes