Johan Huizinga "Keskaja sügis"
oma juured kujuandmatuses ja öeldamatuses, sellel kui demoloogilises mõttevallas olid need
juured veel kohutavalt tugevad. Ja kui vastureformatsioon püüab pühakute austamist
puhtamaks teha, peab ta rangema distsipliini aednikunoaga kärpima rahva fantaasia liiga
uhkeid vohandeid. (187)
Lõunamaalase ei võta vastuolu nii raskelt, tunnevad vähem tungi järeldustes lõpuni minna,
suudavad kergemini ühendada igapäevase elu tuttavlikku pilkavat hoiakut õnnistatud
silmapilgu kõrge eksalatsiooniga. (188)
Pühaduse ideaali, peaaegu võiks öelda: pühaduse romantismi ei panustanud 15. Saj veel
midagi, mis annaks teatust uuest ajast. Isegi mitte renessanss ei muutnud pühaduse ideaali.
Kultuuri uutele radadele suunavatest suurtest vooludest kõrval jääb pühakuideaal nii enne kui
pärast suuri kriisi just selleks, mis ta alati oli. Pühak on ajatu nagu müstik. (194)
Kirg puhtaima neitsilikkuse vastu kirikul. .... hingeülendav ja jäljendamisväärne. K.aja kirik