Henrik Visnapuu
oluline ebaolulisest ning sellele rohkem tähelepanu pöörata.
Armastusluule asendub isamaalise ja loodusluulega. Ta kirjutab palju kodumaa kaitsmises
ning sellest, et tuleb teha kõik võõrvõimu eemale hoidmiseks. Jälle toob ta sisse ka oma
sallimatust linnaelu vastu ning poolehoidu maaelu suhtes. On tunda Visnapuu sügavat muret
Eestimaa pärast. Hästi väljendub see näiteks luuletuses ,,Laul vabadusest"
Aost aoni tallab sinu jalg.
Ütle, ekllele sõtkud leiba?
Mina näen, võõra mehe see jälg,
Üle astub mis lapse laiba
Sinu süda on see, minu kodumaa,
Mis öösiti sõidab halli.
Su valust ja häbist nutta saan,
Südamega kui lüükase palli.
Sellel perioodil on väga suur osa ka loodusluulel. Seda ei ole Visnapuu varasemates
luulekogudes eriti olnud, kuid nüüd suur rõhk just looduspiltidel. Eriti domineerivad need
kogus ,, Päike ja jõgi", kus on rohkelt emotsionaalseid ja tundelisi loodusmuljeid. Näiteks
annaabi.ee 
