V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Sellal kui Daidalos, see jõu sümbol, mõõtis ja Orfeus, see mõistuse
sümbol, laulis, hakkasid kirjatähte tähendav sammas, silpi märkiv kaarvõlv ja sõna
sümboliseeriv
püramiid üheaegselt geomeetria seaduse ja poeesia seaduse põhjal liituma,
grupeeruma, ühte sulama, langema ja -tõusma, maa peal üksteise kõrvale asetuma, taevasse
tõusma, kuni lõpuks sajandi valitseva idee kohaselt korda läks kirja panna neid imelisi
raamatuid, mis olid ühtlasi ka imelised ehitused: Eklinga pagoodi, Ramsese mauseoleumi *
Egiptuses, Saalomoni templit.
Sõna, see emamõte, ei avaldunud üksnes ehituste olemuses, vaid ka nende vormis. Nii
polnud Saalomoni tempel ainult pühakirjale kaanteks, ta oli pühakiri ise. Preestrid võisid
igast ta kontsentrilisest vööndist välja lugeda silmale tajutava ja mõistetava sõna, võisid
jälgida
ta muudanguid ühest altarist teise altarini, kuni nad ta leidsid ka kõige pühamast