Jürgen Rooste
45). Veel on rohkem või vähem
armastusele pühendatut ning patustamise igatsus lõpus, et olla keegi teine. Raamat on
linnakeskne, looduskirjeldusi peaaegu polegi. Mõtte- ja tundeluulesulam. Igapäevased asjad,
päevauudisedki (lk. 6, 20) saavad sisekaemuseks. Iga eluline detail muutub kujundiks
luuletuse keerulises kompositsioonis. Hipilikkus, ameerikalikkus, võib-olla vabad ja
loomulikud lüürilised tunded, kergelt kusehõngused. Kogu ise on üles ehitatud Juhan Viidingu
pealtnäha eklektilisusele segatud kaardipaki variant. Teatud aja tagant tulevad nad jälle
esile: hobused, koerad, jumalad, viski, däss ning alati korduv naine.
Rooste on ka suur pungi ja punkluule austaja, õnneks pole sellest miskit (peale varjatud
ühiskonnakriitilisuse) tema kirjutistesse kandunud.
Poleks tarvis mainidagi, et on olemas nii intertekstuaalsus kui -filmsus. Jürgen Rooste ei loo
niivõrd seoseid kui lihtsalt sügavamõttelisena näivaid sündmuste keeriseid, millesse on
annaabi.ee 
