Kriminaalpoliitika kordamine
pärast vabanemist ilma järelevalveta ning panevad toime uusi ohtlikke kuritegusid. Selle probleemi
lahenduse võti ei saa aga kuidagi olla riiklike kohtuväliste repressioonide taastamine. Olen alati olnud seisu-
kohal, et karistuste määramine ja kandmine peaksid olema enam individualiseeritud ning võtma arvesse nii
karistusaluse tegusid kui ka tema isiksuslikku eripära. Justiitsministeeriumil tuleks hakata tegelema vabadus-
ekaotuslikku karistust kandvate isikutega seonduvate sisuliste küsimustega, et vanglas viibitud aeg ei oleks
lihtsalt oma aja äraistumine. Pole see riiklik sekkumine isiksusse nii hull midagi, kui selle abil väheneb
vanglast vabanenute retsidivism. Just karistuse kandmise ajal saaks kinnipeetavate suhtes rakendada
aktiivseid rehabiliteerivaid meetmeid, mis poleks vastuolus ei inimõiguste ega õigusriigi põhimõtetega.
Küsitava väärtusega uuendustesse tasuks aga suhtuda ettevaatlikult.