Juhan Smuul
kui kannaksid maakera õlgadel peal.
Kommentaar: Räägib tänavaelust, kus kurjust on palju ja sahkendamist küllaga.
Inimestel on koguaeg kiire ja see ongi linnaelu.
Mulle meeldib see luuletus, kuna siin räägib palju sellest, missugused tänavad ongi.
Valus valgus
Atland, märatsev Hannibal, magab.
Ta ei norska. Ta uni on hea.
Meie triiviva laeva taga
tuhat kajakat tukub ta peal.
Meie vööri ees kaugusesse kaovad
poide ümarad tumedad pead.
Lainet pole. Ei tõuse,eivao nad ,
nagu piiskopid istuvad reas.
Vaiksel veel pole lõppu, ei algust.
Taevaservani tõuseb ta ring.
Ning ta kiirgab nii valusat valgust,
nagu oleks tal silmad ja hing.
Nõnda valusat valgust ta kiirgab,
et sunnib sind sulgema laud.
Ja nõnda see valgus mind piirab
nagu kauge ja igatsev laul.
Morn triivmeister sõneleb sillal,
vannub vaikust ja taevast ja maad.
Siis kasvatab madrust: ,,No millal
sinust, heeringast,meremees saab?
Kas kojujäi nutma su mammi,
kas kirja eiole veel talt?
annaabi.ee 
