Eutanaasia
teatud erakorralisis olukorris mingit moraalset vahet. Seda argumenti ei saa
"inimelu pühaduse" traditsionaaleetikaga kokku sobitada. Sellega seoses
tekkinud "tegutsemise või tegemata jätmise õpetuse" probleemid viivad
meid paraku moraali libeteele. Siin pole enam vahet, kas tehakse midagi,
millel on mingisugune konsekvents, või jäetakse midagi tegemata, millel on
just seesama tagajärg. Ainult et teost hoiduda on kergem. See ongi põhjus,
miks varased eetikakoodeksid olid eitusliku sõnastusega. Alles
ligemesearmastus viitab sellele, et tegemata jätminegi kätkeb vigu. Eetilisi
kaalutlusi, millel on ratsionaalne alus, valitseb süüme. Tegemist on mingi
sisemise häälega , mis annab meile teada, et midagi on valesti ja mis
võibolla seda ikka edasi väidab, kui me ka pärast hoolsat relevantset
moraalihinnangute vaagimist oleme jõudnud otsusele, et meie toimimine ei
ole vale (4., lk 2382-2383).
Ka ülaltoodud looduse õnnetusjuhtumit arvestades on eutanaasia