Betti Alveri luuletused
Kui viivuks vaibub raske valuvihm,
ööpime pilverüngas varjab taevalaupa
ja kurva kuristiku lillele
päev naeratab
altkulmu äkki kiirte kaupa –
siis loodusel on inimese nägu.
Eks vaata ise!
Õhuvalguse
ja vikervärvid kingib sulle vainult
su oma silma öine süsimust
ning õnnekõrgusega mõõdab ainult
su süda elusügavust.
Looming
Iial ma elava eitamiseksamit
ära ei teinud.
alati alla keskmist oli mu ahtake taip.
Tähti ma tänini päris täpselt ei tunne.
Numbrite lõppu ei leia. Suurimat arvu ei tea
Tähti on Transmodernias peletu palju
Arvude vahel on arterid
eluhoovuse jaoks.
Kuula, kuis kolksab
raskesti rappuval vankril
sumbunud sõnade sumadan.
Aga sinul, oh laulik,
on tuba täis ärevil tähti
Nutused-naerused numbrid su aknal
annaabi.ee 
