Keskaja ja vararenessansi kirjandus
armastust, ulaelu. Kirik asus rändavate kleerikute luuleharrastusi ohjeldama, seetõttu hääbub
vagandide luule 14. sajandil.
Populaarseks linnakirjanduse zanriks kujunes draama. Mõningaid pärandeid sai keskaegne draama
antiigist. Alles 14. sajandil, kui ilmalik kultuur kiriku eestkostmise alt enam vabaneb, tekib
komöödiateater, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal. Prantsusmaal saab populaarseks farss (100- 300
värsi pikkune naljamäng, mis oma temaatikalt meenutab fablioosid. Teise liigina eisnesid sotiid-
narrimängud, milles näitlejad kandsid narririideid. Sotiide ettekanne oli suuremas osas
improvisatsioon.
Avaramad võimalused olid keskajal kiriklikul draamal. Selle algeliseks eelkäijaks oli liturgilises
teenistuses antifoonid- koguduse ja preestrivahelised vastaslaulud. 10. sajandil hakati
jumalateenistustesse põimima pantomiimilise stseene piiblist. Neist kujune 10- 12. sajandil välja
suurte kirikupühade puhul ettekantav liturgiline draama. Etendus toimus ladina keeles
annaabi.ee 
