10 km, sellega vastas ta täielikult kõikidele ootustele ehk võttis kolm medalit- kulla (10 km), hõbeda (4 x 7.5 km) ja pronksi (20 km). 1985. aastal toimunid muudatuste tõttu oli Kvalfossil raske ennast tõestada, kuid siiski 1985. aasta maailmakarika 10 km sprindis võitles ta välja hõbemedali. Temast viis aastat noorem Frank-Peter Roetsch kohanes muutusega paremini ja juhtis kuni Calgary 1988. aasta olümpiamängudenil. 1986maaimakarika võistlus ei läinud Eirikul hästi, ta laskmine oli nõrk. Nõrk oli ka terve 87.aasta hooaeg, kuid järgmisel aastal saavutas ta taas teise koha maailmakarika võistlusel. Calgary olümpiamängudel, 1988. aastal, saavutas ta kuuenda koha 20- kilomeetri sõidus. Feistritzi maaimakarika sõidul 1989.a, tuli ta taas võidule, seekord 20 km distantsil. Meistrivõistlustel võitis ta sprindis hõbeda, kaotades võitjale Frank Luckile viis sekundit. Võitis Holmenkollenis 1990
hakata. See aga jäi pooleli, sest ootamatult tõusis torm ning välk lõi kirikusse nõnda, et see põlema läks. Kogu rahvas läks aitama kirikut kustutama. Keset segadust oli kuulda kellegi karjumist, et Laurits ja tõenäoliselt ka Erlend olid kirikusse sisse läinud, et raiuda seina avaust. Veel viimasel hetkel enne täielikku kiriku kokku vajumist tulid välja Erlend, Sira Eirik, üks poisike ja kõige viimasena tuli Laurits. Nad kõik olid haavatud ja nõrgad. Eirikul olid juuksed ja kulmud ära põlenud ning peas olid põletushaavad, Lauritsal oli käsi täiesti verine. Kristiina mõtles, et äkki on see märk Jumala poolt, kuid Sira Eirik vastas sellele äärmiselt ebaviisakal moel, et ega Jumal ei põleta ilusat kirikut kahe patuse inimese pärast. Pärast juhtunut suhtus Laurits Erlendisse palju paremini ning pealtnäha olid nad isegi nagu parimad sõbrad. Külainimesed, igaüks, andsid oma panuse uue kiriku ehituseks. Ka Erlend andis raha ning
annaabi.ee 
