Hermeneutika
Humboldt
pööras tähelepanu keele vormile, hermeneutiline kogemus ei saa aga sisu ja vormi eristada, sest sisu
jõuab meieni vormi kaudu. Võõraga suheldes on alati kohal ka enese maailmamõistmine ja
keelekogemus. Inimese maailmas olemisel on keeleline iseloom ning keele tõeline olemus on selles,
et temas väljendub maailm. Erinevalt teistest elusolenditest inimesed omavad maailma, sellal kui
muu elav on Eingelassen, maailma heidetud või lastud. Muud olendid sõltuvad Umwelt'ist. Inimene
on vaba ja see vabadus seostub maailma keelelise struktureeritusega. Gadamer viitab Nietzschest
lähtuvalt inimese positsioonile maailmas; omada keelt tähendab omada maailma. Samas pole
inimene keele käes vangis, keele mudeleist sõltuv. Gadamer rõhutab inimese vabadust keele suhtes,
vabadust nimede suhtes, mida asjadele anda. Me asetseme keeles ja seetõttu pole meil võimalik
keelelist kogemust väljaspool kirjeldada