Retsensioon raamatule „Juudid, leedulased ja holokaust“
oleks pidanud poisi üles andma, hoopis uue varjupaiga, kus ei küsitud isegi raha 6 Ometi oli neidki,
kes viivitamatult juudid paljastasid ning nemadki on korduvalt lugeja ette toodud. Otseloomulikult
sisaldab raamat ka ülevaateid juutide hävitamiseks mõeldud operatsioonide kavadest, mida teise
peatüki algusest leiab. Välja antud raporte ja instruktsioone on haarav lugeda ning selliste vormide
puhul teenib alati truult otsekõne kasutamine, mida Eidintaski siinkohal teinud. Lugedes sõnu, mida
keegi on mingis olukorras öelnud, kirja pannud, võimaldab paremini tunda situatsiooni olemust ja
selles olevate inimeste tundeid või mõtteid. Kuigi see pole alati vajalik, siis just saatuslikes või
määravates olukordades on otsekõne olemasolu nauditav.
Suur osa holokausti puudutav on mahutatud teise peatükki ja hõlmab endas juba mainitud
operatsioone, mõrvu, Ajutise Valitsuse tegutsemist juutide suhtes, süüdimõistetute päästmislugusid