V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Saatana sarvede nimel, on see alles tore! Nagu kurat ratsa põrguaugu
kohal! Sõbrad, kuulake mind, ma kuulun teie hulka naha ja karvadega. Olen hingelt
argoolane, loomult santlaager. Olin kord väga rikas, aga lasksin kõik lendu. Ema tahtis mind
ohvitseriks teha, isa diakoniks, tädi kohtunõuni-kuks, vanaema kuninglikuks protonotariks,
vanatädi sõjaväe varahoidjaks. Ma ise aga hakkasin hulguseks. Seda ütlesin ma isale, see
paiskas mulle needusi näkku, emale, see hakkas eidekesena töinama ja visi-sema nagu see
puuhalg seal restil. Elagu lõbu! Olen päris jabur! Kulla kõrtsitüdruk, too teist veini! Mul on
veel raha. Suresne'i vein ei kõlba enam. See kratsib kurku. Jumala eest, ennem kuristan
kurku korvi-vitstega!»
Rahvahulk plaksutas naeru lagistades. Nähes, et lärm ümber suureneb, hüüdis skolaar:
«Kui tore müra ja kära! Populi debacchantis populosa debacchatio!» 1 Siis hakkas ta
annaabi.ee 
