"Dorian Gray" (2009) arvustus
vastab ta peale üürikest pausi jah, kuid mitte valjult, vaid maali sisse ja vaikselt. Algul eneselegi
teadmata ta enam ei vanane ning hakkab elama Henry eeskujul elu, mis on täis naisi, joomist ning
pidusid, kuid see maal hakkab tema eest vananema ning näitab Doriani tõelist hinge.
Film on üsnagi hästi tehtud ning meenutab mulle Manoj Shyamalani filmi ,,Purunematu",
mille süzee on mõneti sarnane ,,Dorian Gray" omaga. Londoni tänavad näevad välja väga ehtsed
ning oma ajale sobivad, kõrtsid samuti. Doriani algupärane naiivsus ning enesekindluse vähesus on
väga heaks kontrastiks lõpuks välja kujunenud isiksusele. Näitlejatöö on samuti rahuldav.
Kuigi ,,Dorian Gray" on hea film, kaasnevad sellega ikkagi ka mõned miinused. Esimene ja
vast kõige suurem miinus oli raamatu ja linateose vaheline lahknevus. Filmist oli palju osi ära
jäätud, mistõttu tundus teos kohati üsna sisutühi. Ilmselt on selles süüdi ka minu jaoks liiga pikk