Bernard Kangro
Nood ainult eesti kõrvale tajutavad
ülemtoonid on omased ka Betti Alveri hilisluulele"
Nii Kangro lüürika kui ka süzeelisema luule taga seisab enamasti soneti struktuur, mis
tähendab esialgse välise kirjelduse murdmist psüühiliseks peegelduseks. Enamasti ilmneb see
tema loomingus klassikalisel kujul, näiteks kas või tsüklis ,,Pikk teekond", kus graafilise
pildiga, trükitehniliselt, eraldatakse sonetile omased kirjelduse ja lüürilise järelduse osad,
kuigi tegemist on ehtkangroliku vabavärsiga. Selline käsitlus ilmnes juba pärast ,,Sonette"
kogu ,,Vanad majad" tsüklites ,,Tuulelaulud" (autor iseloomustabki seda hiljem kui amorfset
poeemi) ja ,,Kooluheinad". Originaalsem lisandus eesti luulele on aga reheahjuluule, kus see
konflikti sisaldav süsteem on ületatud vastuolu osiste üksteisesse sulandumise kaudu,
kusjuures dramaatiline alge teiseneb fantaasiakirjelduse taga nõiduslikuks ja unenäoliseks
atmosfääriks
annaabi.ee 
