August Kitzberg ``Libahunt`` Draama viies vaatuses
(Mõõdab jalga jala ette tõstes oma varju pikkust.) Juba
keskpäeva aeg! Nõnda see pühapäevane päevake käest kaob!
MARI (kasetohust marjatorbikuga metsast välja astudes). Oledki siin? Mina
kartsin, et sind enam ei leiagi. Kellele sa ennast nii ilusaks oled ehtinud?
TIINA. Miks siis ikka kõhe - kellele? Mitte kellelegi, iseenesele! Mets ja maa on
piduehtes, miks siis korra ka mitte mina? Sinul on ema hõbeehted, sind ehib
tema, - kes see mind?
MARI. Sina oled ehtimatagi ilus!
TUNA. Seda kuulen ma ka alles esimest korda, ja sinu suust.
MARI. . Ohoh, ära tee pattu, seda ma ei usu. Kas hakkame koju minema või?
TIINA. Koju? Juba? Mul ei ole ju veel marju.
MARI. Mis sina siis tegid?
TIINA. Ah! Nii hea oli kõige selle ilu keskel ümberringi! Lill õitses, käsk
lõhnas, kuusk tilkus vaiku... Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku
peale juhtusin. Kuidas ta vaene põgenes! Mina ikka kännul! Vahel ajas küll
annaabi.ee 
