Alustasime peo planeerimisega juba kaks päeva ennem. Käisime poes, et osta dekoratsioone ja palju sööki. Pidu leidis aset Helena suvilas. Helena suvila on üsna suur ja see on eraldatud kohas, nii et ilmselt see ei seganud kedagi, kui me seal pidu pidasime. Kui Marina sünnipäevahommik oli kätte jõudnud, läksime me juba üsna vara suvilasse, et seal kõik korda sättida. Esimeseks üllatuseks majja sisenedes oli see, et majal tuli uks eest ära ja kukkus suure mürtsuga põrandale. Me ehmusime päris korralikult. Mark ja Karlos hakkasid ust korda tegema ja ülejäänud tegelesid peo ettevalmistustega, mina riputasin dekoratsioone seintele, Helena ja Susanna tegid süüa ja Sten aitas maja koristada. Pärast seda, kui kõik vajalikud asjad olid tehtud, oli märkamatult möödunud peaaegu kuus tundi. Helena otsustas, et helistab Marinale ja kutsub ta kohale. Marina oli kutsest üllatunud, aga lubas, et on kümne minutiga kohal. Me panime endale sünnipäeva mütsid
tulnud. Ema õnneks saabus ruttu ja ma rääksin talle selle loo ja ta ei uskunud ikka ja oli pahane, et ma teda keset tööd olin seganud. Aga järsku oleks nagu meie kõrval keegi lauda kriipinud ja lauale jäid küüne jäljed. Lauale oleks nagu midagi kirjutatud, aga see oli väga segane ja me ei saanud aru. Ema helistas siis inimesele, kes seda maja müüs ja küsis, et mis see on. Ta ei vastanud midagi, ütles ainult, et see on minu ema, kes seal veel elab. Me ehmusime ja arvasime, et ei suuda siin enam elada, teades, et meie hulgas on kummitus. Tuli õhtu ning olime kõik kodus. Jutustasime emaga ka teistele sellest, mis siin vahepeal juhtunud oli ja nad hakkasid väga kartma. Me arutasime pikalt seda asja, kuid kell oli lõpuks nii palju, et me pidime minema magama. Ema arvas veel, et homme ei lähe keegi kooli ega tööle. Niisiis tuli öö ja mina ei saanud magada. Ma magasin koos oma väikse õega, tema muidugi norskas
annaabi.ee 
