ja kirjutan parema nurga peale oma nime ning hakkan ülesandeid lahendama. Olen segaduses ning ei suuda ühtki numbrit paberile kirjutada. Pööran jälle pilgu aknast välja. Tänavad on tühjad, pole ühtki hinge ega liikumist. Kõikjal on vaikne, kuulda on vaid tuuleiile ja näha, kuidas valged lumehelbed vaikselt maapinnale liuglevad. Reaalsus tabab mind hetkel, kui tunnen taskus mobiiltelefoni vibreerimas. Libistades telefoni taskust välja, ehmun - vaadates kellaaega, mis näitab, et tunni lõpuni on jäänud vaid 10 minutit. Hakkan paaniliselt otsima oma pastapliiatsit, mis on unistamise käigus libisenud mu sõrmede vahelt vanale kulunud põrandale.
suuda....... Neljas Päev Hommikul ma ärkan ja tunne on kahtlane. Käin kõik toad läbi, kuid ema ei leia ega ka venda. Mõtlen et mis saab edasi?? Kuhu ma lähen?? Mida ma teen?? Kuulen uksepauku, just välisukse. Tunne on vastik. Ma kardan nii väga, et ma ei julge minna isegi piiluma mitte. Poen ruttu voodi alla. Juba kuulen enda toa uksepauku. Piilun voodi alt ja uskuge või mitte, ma näen enda ema aga ta ei ole tavaline........... ta on üleni verine!! Ma ehmun ja hoian vägisi nuttu kinni, kuni ma lihtsalt ei saa, ma purskan kõva häälega nutma. Näen kuidas ema kummardud mu poole ja siis........siis.......ma kuulen kuidas käib kõva pauk ja ema langeb maha. Nähtavale ilmub mu kallis vend Sander, ma jooksen ta sülle ja kallistan teda kõvasti-kõvasti tema mind ka. kui siis ma küsin miks sa isa püssi võtsid ja miks sa emmet tulistasid??vend küsib siis et kas ma olen opakas vä
samuti oli nii kerge, et d'Artagnan seda ei märganud -- nagu ta ei märganud hetkelist pilve, mis sekundi eest oli varjutanud selle väärika mehe nägu. «Ah, võiksite vähemalt teeseldagi viisakat inimest!» ütles noormees naerdes. «Ma küsin ainult sellepärast, et teada saada, kas te tulete hilja koju.» «Milleks niisugune küsimus, mu kallis peremees?» küsis d'Artagnan. «Kas te kavatsete mind ootama jääda?» «Ei, aga pärast areteerimist ja minu juures toimepandud vargust ehmun ma iga kord, kui kuulen ukse avamist, ja seda eriti öösel. Pagan, mis sinna parata! Mina pole ju sõjamees!» «Noh, ärge siis ehmatage, kui ma tulen kell üks, kaks või kell kolm hommikul. Ärge ka siis ehmatage, kui ma hoopiski ei tule.» Sel korral Bonacieux muutus nii kahvatuks, et d'Artag-nan ei saanud teisiti, kui pidi seda märkama, ja ta küsis, mis on peremehel viga. «Mitte midagi,» vastas Bonacieux. «Pärast minu õnnetusi kannatan ma