Merleau Ponty
maailmast, ei suuda ta tunneteda maailma tervikuna, kuid maalikunstnikud, kes
suudavad ihulist maailmakogemust ihulisena edasi anda, on võimelised seeläbi
avardama teiste inimeste maailmatunnetust, ehk mitte täiuslikkuseni kuid siiski olulisel
määral. Kunsti areng püüdlusest kujutada ideaalset ilu võimalikult vahetu
maailmakogemuseni on seega areng väärusest tõe suunas. Minu jaoks on just 20. sajandi
kunst selline maailmapildi avardaja, ehkkl mitte Merleau-Ponty tajufilosoofiast
lähtuvalt, kuid lähtuvalt mõttemaailma ja tunnetuse avardamisest. Modernse kunstiga
kokkupuude on nii kauge igapäevasest tajukogemusest, et paneb tahtmatult püüdma
näha maailma erinevate nurkade alt. Siinkohal on keha ja kunsti kokkupuude just ihulise
psühholoogilis-füüsilise terviku kokkupuude maailmaga, mitte lihtsalt silma ja
kunstiteose suhe. Moodne kunst läheb Merleau-Ponty filosoofia raamidest välja, kuna ta