Eesti kunst keskajast klassitsimini
kuulusid sajad terrakotapead, -figuurid, ja reljeefid. Need paiknesid konsoolidel, kapiteelidel,
talumliistudel ja päiskividel, mis olid seotud ristroidvõlvide piltlikult väljendatud
tugisüsteemiga. Nad esinesid ka suureformaadiliste terrakotafiguuridena kiriku piilaritel ja
seintel, mis Eesti keskaegses kirikuarhitektuuris olid üldreeglina jäetud puhasteks, plastiliselt
kaunistamata ja liigendamata pindadeks. Kiriku kompositsioonis ja ehitusvormides esineb
kõrggootikale omaseid iseloomujooned.
Nõo kirik:
3-lööviline võlvitud kodakirik tavalisest suurema 4-nurkse kooriruumiga. Ruumipilti valitseb
suhteliselt lai ja kõrge kesklööv, mida katavad 8-roidelised domikaalvõlvid. 2 paari saledaid
ristikujulise lõikega piilareid eraldavad kesklöövi kitsastest külglöövidest ning määravad selle
võlvikute ruudukujulise põhiplaani. Interjööri vormirangust ja kõrgusesse pürgivat üldmuljet
annaabi.ee 
