V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
suurt teost enam ei ehitata, teda trükitakse.
Ja kui edaspidi arhitektuur peaks juhtumisi
uuesti virguma, siis ei muutu ta enam
valitsejaks. Ta alistub kirjanduse seadustele,
kes need kord ise temalt sai. Kahe kunsti
vastastikused suhted muutuvad teiseks.
Arhitek-tuuriajastul on luuleteosed, mida küll
arvuliselt palju pole, monumentide sarnased.
Indias on Vjäsa * poeemid omapärased,
keerulised nagu pagood- Idas, Egiptuses on
poeesiale omane suurejoonelisus ja rahulikkus nagu ehitustelegi; antiikses Kreekas -- ilu,
selgus ja rahu; kristlikus Euroopas -- katolitsismi majesteetlikkus, rahvalik lihtsameelsus,
uuenemisajastu rikas ja lokkav kasv. Piibel on püramiidide sarnane, «Ilias» Partenoni-
Homeros Feidiase-taoline. Dante on kolmeteistkümnenda sajandi viimane romaani kirik,
Shakespeare kuueteistkümnenda sajandi viimane gooti katedraal.
Niisiis, võttes kokku seda, mida seni oleme paratamatult puudulikult ja kokkusurutult