Väed ei rünnanud organiseeritult ühiste jõududega, et Saigon kukutada, vaid otsustasid pigem valida välja poliitilise ja sõjalise tähtsusega sihtmärgid, püüdes halvata valitsuse kontrolli linna üle ja kannustada rahvast loodetud üldist ülestõusu alustama. Seetõttu rünnati presidendipaleed, raadiojaama, sõjaväe peakortereid, USA saatkonna territooriumi, algatades sõjaväepolitseiga 6-tunnise lahingu. Selle käigus hukkusid kõik Vietkongi ehituspataljoni sõdurid, ilma et oleksid suutnud saatkonna põhiterritooriumile tungida. Üllatusmoment tõi esielagu Vietkongile edu, ent samas ebaõnnestuti oma üldistes eesmärkides, millele aitas oluliselt kaasa võimsate USA vägede kiire reaktsioon. Ameerika sõjavägi korraldas katmata Vietkongi vägedele tõelise veresauna ning pealetung murti päevadega. Veel tähtsam oli see, et rahvas ei tõusnudki kommunistide toetuseks üles.
Lääne-Eesti saarte jätkuvat kaitsmist pidas Punaarmee juhtkond väga tähtsaks. Soomes Hanko neemel ja Hiiumaal Tahkunas asuvad kaugelaskesuurtükid sulgesid Soome lahe Saksa laevastikule. Sõrve poolsaare suurtükipatareid takistasid endiselt liiklust Irbe väinas. Saarte kaitset oli juhtima jäetud Balti sõjalaevastiku Läänemere rajooni rannakaitse ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev. Sõjalaevastikule allusid Saaremaal ja Muhus 3. üksik laskurbrigaad, merejalaväe pataljon, kaks ehituspataljoni, neli üksikut roodu ja mobiliseeritud eestlastest moodustatud pataljon, kokku 18 615 meest. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid kaks laskur- ja kaks ehituspataljoni ning piirivalveüksused, kokku 5048 meest. Hiiumaa ja Vormsi kaitse juht oli polkovnik A. Konstantinov. Saartel oli 142 rannakaitse-, väli- ja seniitsuurtükki, 8 torpeedokaatrit ja 12 hävituslennukit (). Pilt 12 Leedri küla noormeeste sõjaväkke saatmine. 1. august 1941. Foto SMF SMF 3753:123
annaabi.ee 
