Majanduspoliitika
põgenikelaagrist algab tee haljale oksale. Kaval-Ants ei karda kedagi ega austa ühtegi jõudu.
Vanapagana teenimine on talle lausa igapäevane asi ja lõpeb alati põrguperemehe täieliku pank-
rotiga. Jumalaga pole lugu parem. Kõik isandad ja üleloomulikud jõud rakendatakse iseenda
majapidamise teenistusse. Veel aastat 25 – 30 tagasi kohtas “rehepappe” päris sageli, enamasti
oma maja esisel hoolitsetud muruplatsil istumas. Nad töötasid kusagil kolhoosis või
ehitusorganisatsioonis asjameestena, petsid riiki, kirusid viinapitsi taga vene võimu ja käisid
laulukooris. Nende lemmiklektüüriks oli Hašeki “Švejk” ja nad tsiteerisid mõnuga peast
episoodi, kus soovitatakse pärast truudusevande andmist sellesama vandega tagumikku pühkida.
Ning see retsept töötas ja aitas ellu jääda. Kõigil “rehepappidel” oli kusagil kapisahtlis sini-
must-valge laualipuke, kuid riigipühadel heiskasid nad oma majale punalipu – olgu ka keiser