August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
387, 389). Kuivalt kokku
võttes: emale kiviga viskamise motiiv lõpetab tugevasti ja efektselt II, III ja IV osa, ta toob
traagilisi põnevustavaid jooni ka muidu III-sse ja IV-sse ossa; sellele lisaneb, et ka kogu
romaani algus ja lõpp on seosesse viidud isa-emaga. Kuigi sel motiivil on tugevad juured
romaanis, ometi ta kerkib esile, nagu oleks see kavatsuslikult rakendatud, ja teda võib lugeda
kunstlikuks võtteks, mis on saanud aga jõuliseks kunstiliseks ehitusjooneks. Veel rohkemgi:
tugev lahendamine selle motiivi kaudu heidab valgust ka kogu romaani ideestikule. Tõe ja
õiguse küsimused saavad siin erilise seletuse (vrd. ema ,,tapmine", mis ühelt poolt oli suur
eluline õigus, kuid pärast tundus enda ja teiste meelest suureks õiguse rikkumiseks; selles
antiteetilises asetuses on tõe juuri). Romaani osade lõppudes esinevaid tugevaid ürgjõulisi
eluavaldusi, mis iseenesest on elementaarsed, peab lugeja tahestahtmata paralleelitama