Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga
valamu ühiseks kasutamiseks ühte koridori otsa. Isegi seal, kus veekraan oli juba
koridoris, ei olnud selle all enamasti valamut. Et kraani kasutamisel vesi põrandat ei
rikuks, pandi selle alla kas plekkvann või mõni muu nõu. Must vesi tuli kanda ämbriga
õue. Suurte korteritega esinduslikesse puitelamutesse, näiteks Tallinnas Kadriorus või
Tartus Toometaguses linnaosas, hakati siiski juba 19. sajandil vannitube planeerima, kuid
sellised puumajad moodustasid kõigist toona ehitatutest vaid väikese osa.
Tallinna maja tüüpi korterelamut hakati ehitama (1920.1930. aastail) juba nii, et igas
korteris oli oma kemps. Vannitubasid ehitati algselt vaid parematesse ja jõukamate
omanike elamutesse. Tihti oli nii, et vannituba oli peremehel endal ja teistes,
väljaüüritavates korterites oli ainult tualett (mitte enam kuivkäimla, aga juba vesiklosett).
Vannituba asetses siis keldris, kõigile majaelanikele ühine. Inimeste pesemiseks kasutati
annaabi.ee 
