Hagia Sophia kirik
Prokonnesose kivimurdudest. Külastajatele jäävad peaaegu märkamatuks pinnakatte all olevad
tugielemendid: lubjakivi, kohalik roheline graniit, tellised, mört ning pliist ja rauast klambrid.
Samuti ei märka me puidust ühendustalasid võlvide ja sammaste vahel, mida kasutati
rajatisesiseste rõhkude stabiliseerimiseks. Marmori ja tellisvõlvide kombineerimine ehitusel
viitab betoonarhitektuurile, kuid materjalivalik hoopis Rooma-aegsele Väike-Aasiale omastele
ehitamisviisidele.
Hagia Sophia oli katedraal, Konstantinoopoli patriarhi residents ja Bütsantsi keisririigi
peamine tseremoniaalkirik 1453. aastani. Kuna kirik on sattunud mitmete vallutajate teele ja
loodusõnnetuste valdusesse, on selle kunagisest hiilgusest vähe alles jäänud. Aastate jooksul on
seda parandatud ning lisatud on tugesid. Ka kiriku kallist viimistlusest on alles jäänud vähe:
rikkusi on laiali tassinud nii hilisemad valitsejad kui ka ristisõdijad. Kirikut on lagundanud ka
annaabi.ee 
