E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Kui vastane minust kangem on, siis olen ma vagasem
kui lammas. Omalt poolt palun ma: ole kaval ja külma verega! Ma arvan, need ei ole muud
kui
põgenevad või riisuvad talupojad. Meie peame huntidega ulguma: mina olen muidugi
nendesugune ja sina -- kas tahad nüüd natukeseks ajaks minu vend Jüts olla?»
«Hea meelega.»
«Kena.»
Gabriel astus tulijatele paar sammu vastu. Neid oli kümme ratsameest, kõik väga kirjus,
322
kentsakalt kokkulapilud riides ja milmesugu sõja-riisladega ehilud; mõnel oli üks või kaks prii
hobust oheliku otsas.
«Tere, külamees!» hüüdis esimene ratsanik selges eesti keeles ja kargas kohe hobuse seljast
maha, mispeale kõik teised sedasama tegid. «Oleme parajaks ajaks siia juhtunud: teil on laud
käetud, meil kõhud tühjad.»
«Võtke heaks, kui aga loit maitseb,» ütles Gabriel.
«Küll la mailseb, anna aga siia. Kelle see kena junkur on?»
«See ei ole junkur, see on minu vend Jüri.»
«Kes sa siis ise oled?»
annaabi.ee 
