Fosyte'de saaga
Poolpime maja oma inimeste-ridadega, mis kõik ühes suunas vaatasid, sarnanes suure
aiaga, täis päikese poole pööratud lilli.
June on kangekaelne nagu saatus ta ei lase iialgi lahti.
On hetki, mil Loodus ilmutab oma tavalise muretu rahu all varjatud kirgi mühav
kevad hakkab äkki läbi lillakate pilvede mandliõitel helendama; lumise mäetipu kohal
kumab kuuvalgel üksainus täht ülal kirglikus sinas; ehataeva leegitseval taustal
mustab vana jugapuu nagu mingi lõkendava saladuse kaitsja.
Ta oli neid inimesi, kes, nagu tillukesed hiina ebajumalad, istuvad iseenda südame
puuris, jalad risti, ja iseenda üle igavesti kahtlevalt naeratavad.
Kardetav on end millestki kaasa kiskuda lasta, olgu see maja, pilt või naine.
Mitte millegi eest ei saa midagi ja poole sillingi eest saab haruldaselt vähe.
annaabi.ee 
