Poiste ja tüdrukute arengu ja õppimise eripärad
mänguasja ja keelduvad jõuliselt sellest loobuma. Jonnihoogude puhul, mis on ühe- ja
kaheaastastel lastel tavalised, suudavad tüdrukud end paremini kontrollida, kuid kolmandast
eluaastast peale jonnivad tüdrukud poistest vähem. Poiste puhul on tõenäoliselt määravaks
saanud täiskasvanute konkreetne ning asjalik jutt nendega suheldes. Seetõttu on poiste
rääkimisstiil ka napisõnalisem ja egotsentrilisem. Poisid katkestavad sageli teiste vestlusi ning
püüavad kõigest väest kiidelda enda saavutustega (Sinkkonen, 2007).
Poiste liikumistarve on mängudes tunduvalt suurem kui tüdrukutel, nende mängud on
sageli karmimad ja karusemad. Poistele on väga tähtis ühiste mängusõprade arvamus,
allutakse kergemini tugevale isiksusele, tüdrukud aga jäävad sageli endale kindlaks.
Mängulises kriisiolukorras suudavad poisid edasi tegutseda, tüdrukud aga tõmbuvad endasse.
4
annaabi.ee 
