Heategu läbi minu silmade
üksi olles hakkama ei saaks.
Me oleme harjunud, et meil on iga päev kõik olemas ning ei mõtle, mis homne päev
toob, sest midagi hullu see tuua ju ei saa. Sööme, joome, magame, ühesõnaga
elame. Ja mitte ükski tegur ei viita halvale elule ega probleemidele. Kui siis ainult
need, mis me ise endale välja mõtleme või pisiasjad, millest laseme end lihtsal moel
häirida. Kui aga panna kõrvale meie igapäeva probleemid ning need, mis toimuvad
väljaspool meie suurt "egomulli", tuleb meelde, kui südametud me oleme olnud, kui
enesekesksed ning egotsentrilised. Me mõtleme end heaks, me nimetame end
heaks, kuid me ei pruugi seda olla.
Selle asemel, et püüda üha rohkem osta ja endale rabada, võiks mõelda
tagasiandmise peale. Tüüpiline näide oleks siinkohal Aafrika lapsed või loomade
varjupaigad. See on rumalus, kui öelda, et ma üksi ei saa midagi teha, sest nii mõtleb
enamus. Me näeme mõnd kõutsu või hulkuvat koera ning mõtleme, kui kahju neist
annaabi.ee 
