Temas oli potentsiaali saamaks edukaks, korda saatmaks suuri tegusid. Viimasega sai ta küll hakkama, aga pigem ebatavalises võtmes. Raskolnikovi intelligents ja ülemõtlemine oma teo üle määraski ta hukule. Kui Raskolnikov plaanis mõrva, ei olnud tema põhieesmärk sellest ise kasu saada - ta leidis, et on kasulikum kõigile, kui moori enam maa peal poleks. Pigem tundus Raskolnikov maailmaparandajana, kes alustas valest otsast, kui egoistina. Paratamatult tekitab tema kannatamine mulle tunde, et ta sai selle näol oma karistuse rängalt kätte ja ta ehk ta päästiski oma teo kaudu inimvaresid, kes muidu oleks elus läbi põlenud. Raskolnikovi egoistlik pool jääb minu silmis pigem tahaplaanile ja esile tõuseb kangelaslik külg. Mingil iseäralikul põhjusel jäi mulle tema karakterist isegi imetlusväärne mulje ja läbi teose tundsin talle kaasa ning ei mõistnud teda kunagi päris sajaprotsendiliselt hukka
Me ei ela igavesti, varem või hiljem lahkub keegi. Iial ei ole ette teada, millal kellegagi midagi juhtub. Pea iga päev võime kuulda massimeedia kanalitest õnnetustest, kus inimesed hukkuvad kellegi hoolimatuse tõttu. Kui inimene istub purjus peaga autorooli, teades, et seab ohtu nii enda, kui ka kaasliiklejate elu ka see on näide ükskõiksusest. O. Wilde´i romaanis ,,Dorian Gray portree" näitab peategelane, milleks on inimene võimeline, käitudes egoistina. Ta hävitas oma ümbert teisi, et ise eksisteerida. Noormehe valikud ei mõjutanud mitte ainult teda iseennast, vaid ka sõpru. Saatanaks saamiseks oli vähe puudu. Ükskõiksus lämmatas Doriani, hävitades selle, mille najal kogu tema eksistentsiaalsus seisis. Selleks, et midagi muutuks peab looma soodsad tingimused inimese tundemaailma arenguks. Seda kindlasti mitte ülbuse, viha või ahnusega, vaid headuse, siiruse, armastusega ning kindlasti ka hoolivusega.