selles, et Hans ei teadnud Liina armastusest ja mõisapreili ei teadnud Hansu armastusest. Nii proovisidki mõlemad armunud oma armastusega kuidagi toime tulla. Sellele, et Liina unistus täitus oli vastu ka Liina isa, kes tahtis, et Liina läheks kaasaks Endlile. Samuti võib filmi pidada ka õudusfilmiks, sest kohati kinosaalis olles tekkis mulle tunne, et ma ei taha enam filmi edasi näha vaid sooviksin kinosaalist välja joosta. Film isiklikult meenutas mulle Robert Eggersi lavastatud õudusfilmi "The Witch", mida sai näha ka eesti kinodes. Ka too õudusfilmi tegevus toimus vanaaegses külas, kus inimesed pidid rinda pistma müütilise tegelase, täpsemalt öeldes nõiaga. Kuid Robert Eggersi lavastatud õudusfilmi vaadates tuli mul isiklikult kordades rohkem ette neid hetki kus ma enam ei suutnud filmi edasi vaadata. Rainer Sarneti fantaasiafilmis oli ka kordades rohkem komöödiat. Mis väljendus läbi veidrate grimasside ja tegelaste imelikul käitumisel.
1814. aastani, siis pärandus Mohrenschildtidele. Küll rohkem kui kaheksasaja talupojaga mõis oli oma hoonestuse poolest siiski üsna tagasihoidlik: nii häärber, mõlemad teenijatemajad, viljaaidad , viinaköök kui ka rehealad olid ehitatud puust, kivist olid ainult kaks väikest aita, AJALUGU Mohrenschildtid olid laitses kuni 1860. aasta kevadeni, seejärel oli valdus aga järgemööda Tallinna pastorileskede ja- orbude kassa, suurtööstur Alexander Eggersi ning Paul Heinrich von Dehni käes, kuni 1883 aasta aprillis Kose-Uuemõisast pärit rikas Natalie von Uexküll selle oma pojale Woldemarile ostis. Woldemar von Uexküll ehitas 1890 praegu oleva Laitse lossi. AJALUGU Woldemar käis tihendalt läbi Nicolai von Glehniga. Arvatakse, et tol amatöörarhitektil oli mongi osa Laitse mõisahoone ilme kujundamisel Uexkülli käes oli Laitse loss ainult 1909. aastani. Oma ainsale pojale ei saanud ta Lossi
see küla Ruila ordumõisa alla ja tollega koos kingiti see 1622.aasta kevadel Riia pürjermeistrile Johann Ulrichile. Tema ajal on Laitse mõis rajatudki, vähemasti 1637. aastaks oli see seal kindlasti juba olemas. Laitse püsis väheste vaheaegadega Ulrichite käes kuni 1814. aastani, siis pärandus Mohrenschildtidele. /../Mohrenschildtid püsisid Laitses kuni 1860. aasta kevadeni, seejärel oli valdus aga järgemööda Tallinna pastorileskede ja –orbude kassa, suurtööstur Alexander Eggersi ning Paul Heinrich von Dehni käes, kuni 1883. aasta aprillis Kose-Uuemõisalt pärit rikas Natalie von Uexküll selle oma pojale Woldemarile ostis. 1936 aastal avas Vabariigi siseministeerium seest põhjalikult ümberehitatud lossis noortekoloonia. Ilmasõja ajal teenis loss vanglana nii sakslaste kui venelaste käes. Külarahva teatel olid vangivalvurid küll mõlemal poolel samad kohalikud mehed. Pärast sõda tehti
ka tehnilistelt omadustelt sobib haavapuit tikumaterjaliks, sest pole liialt rabe. Esimesed sammud tuletiku loomisel kuuluvad prantsuse keemikutele. Umbes veerandsada aastat kulus selleks, et esimestest keemilistest süütevahenditest jõuda 1830. aastate alguseks tuletikuni. Tikkude tööstuslikust tootmisest Venemaal on andmeid alates 1837. aastast, mil Peterburis asutati tuletikumanufaktuur. Teiseks selle ala ettevõtteks peetakse 1838. aastal Tallinnas G. Eggersi käivitatud tuletikumanufaktuuri. Üsna väikesest puidukogusest saab valmistada väga suure hulga tuletikke: poolest kuupmeetrist puidust saab üle miljoni tuletiku [4]. 1920. aastatel töötas Eestis viis tuletikuvabrikut, mis tarvitasid umbes 12 000 m³ (või ka enam) haavapuitu aastas, 1970. aastatel vajas meie ainuke – Viljandi tuletikuvabrik – aastas umbes 14 000 m³ haavapuitu. Praegune tuletikkude tootja AS Estonian Match Viljandis kasutab tikuvineeriks vaid 2000 m³ aastas
annaabi.ee 
