Julius Kuperjanov
järgnedes ainsa viipe peale kas või kuulirahe alla.
1918. aastal alustas Eestisse saabunud ja Saksa vangistusest põgenenud Kuperjanov
partisanisalga loomist ja mobilisatsiooni ettevalmistamist. 1918. aasta jõulude eel saabus
Kuperjanov Puurmanisse ja rajas sinna oma staabi. 1919. aasta jaanuari alguspäevadeks oli
tema salgas juba 300 meest, peagi kasvas nende arv 600-le. Väeosa embleemiks valis
Kuperjanov pealuu ja säärekondid.
Tartu vabastamine oli Kuperjanovi üks efektseimaid saavutusi, ehkki nagu enamik
kangelastegusid, ei olnud see sooritatud üksi. Isegi kui jätta kõrvale reavõitlejate ja teiste
ohvitseride sangarlikkus, tuleb Kuperjanovile lisada soomusrongide üldjuht kapten Karl Parts,
kes omal algatusel otsustas Tartu peale pöörata et kasulikult sisustada aega, mis kulub
Narva-suunaliste sildade parandamiseks.
Tulemuseks oli julge ja edukas operatsioon, mis ülendas sõdurite meelt ja demoraliseeris