16. Sajandil tõlkisid Prantsusmaal tragöödiaid Pierre de Ronsard, Joachim du Bellay, Étienne Jodelle jt. Nad lõid antiikeeskujude põhjal ka algupäraseid lavateoseid. Hiljem arenes tragöödia oma esialgse loova vaiumu juurest akadeemilisuse ja rangete reeglite kehtestamise poole. Endiselt nõuti aja, koha ja tegevuse ühtsust. Tragöödia reegleid rakendas oma loomingus näiteks Jean Racine, kelle retoorilisus, kunstlikkus ja efektitaotlus sobisid hästi barokiajastu maitsega. Klassikaline prantsuse tragöödia saavutas jõu ja ulatuse, milleni see zanr teistes maades ei jõudnud. 18. Sajandi lõpp tõi kaasa romantismi koos sellele iseloomuliku vabaduseideaali, suurte isiksuste ja tunnete ülistamisega. Romantikud läksid tagasi kreeka algupärandite juurde. Suurenes huvi Aischylose vastu, kes ennem ei olnud nii populaarne ( tema teosed ei allunud oodatud reeglitele)
aigisele (kilbile) kinnitas. Perseusest sai Argose valitseja ja neil oli Andromedaga palju lapsi. Nende elu oli pikk ja õnnelik. Nad on ikka veel olemas, aga väga kõrgel taevas, sest Zeus muutis mõlemad tähtkujudeks. Zeusi ja Danaed on oma maalidel kujutanud Correggio, Tizian, Tintoretto, van Dyck, Rembrandt jt. Eriti paeluv on Rembrandti (1606-1669) "Danae", mille originaal asub Peterburi Ermitaazis. Kuigi kunstnik elas barokiajastul, puudub selles töös pealiskaudne efektitaotlus. Välise lihtsusega kaasneb sügav hingestatus. Ka selle Rembrandti teose tunneb muuseumikülastaja juba eemalt ära pruunikast üldtoonist ning heleda-tumeda salapärasest käsitlusest. Perseus ise figureerib väga paljudel vanakreeka vaasimaalidel, kuid ka reljeefidel. Ikka kujutatakse teda kas Medusal pead maha raiumas või siis ühe käega maharaiutud pead hoidmas. Kui aga saatus teid Firenzesse viib ja te seisate linna peaväljakul Vana Palee (Palazzo Vecchio)
annaabi.ee 
