Enn vetemaa
liituvad muusikast ja kirjandusest (prantsuse sümbolistid, arbujad) saadud impulsid. Vetemaa valdab kõigi
kirjandusliikide vahendeid. Ta alustas luulekogudega, jätkas proosaga ja veidi hiljem äratas tähelepanu
näidenditega.
Looming
Vetemaa paistab silma vastuolusid ja paradokse armastava, kuid nende vahel tasakaalupunkti otsiva vaimu
ning eri algeid sünteesiva kujutuslaadiga. Ta püstitab eetilisfilosoofilisi küsimusi ja sukeldub vastuste järele
oma mitmeti kummaliste ja keeruliste tegelaste hingesoppidesse, vaibumatu huviga salapärase ja
paradoksaalse inimloomuse vastu. Vetemaa varasem proosa keerleb hea ja kurja olemuse ning kurjuse
allikate mõistatuse ümber. Tegelaste kollisioonid projitseeritakse kristliku eetika taustale, nii et ilmnevad
vastuolud panevad selle tõsiselt proovile. Piibliallusioonid toovad tekstimaailma sisse mõttelise vertikaali,
annaabi.ee 
