Enn vetemaa
Vetemaa väikeste romaanide probleemistik keerleb suurelt osalt heitliku, nõrga ja enesekaemusega tegeleva
inimese ümber, kes otsekui esindab ühiskondlikke kataklüsme läbiteinud põlvkonna eetilisi kõhklusi ja
otsinguid ning on ristiriius nii iseenda kui ühiskonnaga. Selliste tegelaste kaudu annabki autor põhiliselt
ajastu ja olude kriitika. Tegelaste käitumise kõlbelised tagamaad avanevad tema enda, s. o. antikangelase
vaatepunkti kaudu tihendatud, kontsentreeritud eetilisfilosoofilises lühiromaanis. Vormiliselt realiseerub see
minategelase reflekteeriva sisemonoloogina, mis seostub tänapäeva kirjanduses üsna ulatuslikult valitsevate
subjektiivsete tendentsidega. Minavormi valdav käsutamine võib seejuures problemaatiliseks muuta autori ja
tegelaspositsiooni eristamise, kutsuda esile autori ja tegelase seisukohtade identifitseerimise. Kui autoril
õnnestub sel määral asuda pahelise tegelase positsioonile, et autori ja tegelase eristamine osutub raskeks
annaabi.ee 
