Luksemburgis. Eutanaasiat liigitatakse ka nii; A) Vabatahtlik eutanaasia (haige inimene ise tahab surra) B) Tahtest sõltumatu eutanaasia (patsiendiga pole võimalik kontakti saada, tema arvamust ei tea. ) C) Tahtevastane eutanaasia (haige patsient ei taha surra, aga ta ikkagi hukatakse.) Arvan, et igal inimesel on otsustusõigus oma elu üle. Neil on õigus nii elule kui ka oma elu lõpetamisele. Eutanaasia ei ole kohustus vaid üks võimalustest, kuidas lõpetada inimesel valud. Eetikaveebi interneti leheküljel 2007. aasta (8.okt.) artiklis ,,Sveitslased rahul eutanaasia seadustamisega" tehtud statistikast tuleb välja, et 80% sveitslastest peab oma elupäevade vabatahtlikku lõpetamist inimese äravõetamatuks õiguseks. Väidan, et põhjendatud peaks olema ainult vabatahtlik eutanaasia ehk see, kui patsient või perekond on ise sellega nõus. Näiteks kui mingil põhjusel langeb patsient koomasse
"hoogtöö päevakud" võivad küll leevendada mõnd probleemi, aga sisulisest väärtuskasvatusest me sel juhul küll kõnelda ei saa. Praktilistest meetoditest on soovitav kavandada aineteüleseid ühisprojekte. Väärtuskasvatuse olulisuse rõhutamine sellele läbiva teema staatuse andmisega on oluline samm sellesuunaliste arengute toetamiseks. Kuidas saab aineõpetaja ennast kurssi viia väärtuskasvatust puudutavate teemadega? Tartu Ülikoolis tegutsev eetikakeskus on käivitanud eetikaveebi, mis asub aadressil www.eetika.ee. Soovitan eriti tutvuda näiteks eetikakeskuse poolt eelmise aasta detsembris läbi viidud konverentsi materjalidega. Märtsis on ilmumas raamat "Väärtused võimalused ja valikud 21. saj koolis", kus tutvustatakse erinevate koolide väärtuskasvatuslikke kogemusi ja uusi suundi, mis peaksid inspireerima ka teisi koole. Raamatul on nii teoreetiline kui ka praktiline osa. Aineõpetaja saab end
annaabi.ee 
