Enn vetemaa
tühjaks luuluks tunnistamises. Küsimus ei ole ainult Jaanis kui ebahaiges, kelle surmamõtted on
«luulumõtted meditsiinilise kirjanduse baasil», vaid tema elukäsituses, filosoofias ja eetikas. Jaani näol tuleb
jällegi ilmsiks see moraali ja intellekti vastuolu, mida nägime juba Sven Voore puhul. Surmaga silmitsi seistes
püüab Jaan õigustada mis tahes käitumisviisi, paljastab oma moraalituse ja egoismi. Teadlikult heidab ta
kõrvale moraali, kultiveerides niiviisi eetikavaba isiksust. Romaani lõpus juhitakse traagiliselt alanud lugu
satiiri. Jääb lahtiseks, kas selline järsk pööre vastassuunda tahab olla ka eksistentsialismi parodeerimine või
vähemalt kriitiline hinnang sellele filosoofilisele voolule. Kuid võibolla on taas tegemist juba varem tuntud
autoripoolse skepsisega, mis kannab omamoodi nõutuse, lahendamatuse märki, igal juhul on aga tegu
vaatepunkti vahetamisega, viitega teisele võimalusele.
annaabi.ee 
