Antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme.
Sokrates, kes esitab Protagorasele küsimuse: mis on see, mida Protagoras kui sofist õpetab.
Protagoras vastab – tänu tema õpetusele saab õpilane iga päevaga nii eraasjus kui ka
avalikes asjus paremaks (oikos on privaatsfäär, polis aga kõik see, mis ei ole oikos).
See, mida Protagoras õpilases kujundada lubas, kandis Kreekas nimetust arete. Tegemist on
antiikeetika keskse mõistega, mille tavaliseks tõlkevasteks on voorus. Viimane sai
traditsiooniliseks eetikaterminiks, omandas aga hilisemates moraaliõpetustes algsega
11
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
võrreldes teistsuguse tähenduse. Kreeklastel tähendas arete algselt ükskõik millise asja
kiiduväärseid, hinnatavaid omadusi. Otsetõlge oleks “see, mis on asjas parim”, “parimus”,
oivalisus. Inimese puhul tähendas ta algselt ka tema väliseid, hinnatavaid omadusi nagu ilu,
tervis, hea päritolu jne
annaabi.ee 
