Hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond.
Tark on elada nii, et inimene seda võimet ei kaotaks. See on stoikute
hinnangul inimese võimuses. Tungidel ei ole loomulikku kalduvust kasvada üle afektiks. Afekteeritus
pärineb eranditult mõistuse väärtarvitusest, tunnetuslikust eksimusest, ebaõigest “nõustumisest”. Selle
kinnituseks viitavad nad asjaolule, et loomad, mõistusetud olendid, ei oma afekte. Niisiis võib nentida, et
stoikud jätkavad Sokratese eetilise intellektualismi traditsiooni antiikeetikas.
Hellenismiaja eetikatele on iseloomulik, et nad päädivad kirjeldusega sellest, kuidas näeb antud õpetuse
seisukohalt välja tark inimene, st eetiline ideaal. Stoikute kirjelduse järgi on tark selline inimene, kes ka
juhul, kui kõik maailma õnnetused talle kaele langeksid (täpsemalt öeldes, kui talle langeks osaks midagi
sellist, mida tavaliste arusaamade kohaselt peetakse õnnetuseks), on suuteline mitte kaotama
enesevalitsemist ning jääma häirimatuks. Stoikud ütlesid: tark on apathos