Juhan Sütiste
Sütiste tekst ise on üsna vägisõnaline. Tema sõnum aga on esteetiliselt selge: on aeg
tulla välja asotsiaalse individualismi umbsopist, mida peab tuulutama tervelt
naturalistlik eluvaade. Rünnak on suunatud ennekõike Talviku ("hoidmatud
sisemäratsused", "prassingutes läbipõlemised", "viirastuslike elamuste luukamber") ja
Alveri (prassijate, joomarite, priiskajate ülistaja) vastu. Teistest autoritest on juttu
vaid möödaminnes:
Masing on "kõige eeterlikum elustpõgeneja", Sang ja Kangro "kasina jõunatukesega
hädavaresed" (Sütiste 1940: 590). Kõik muud etteheited ringkäendusele,
sõbramehekriitikale, ülimuslikkuse taotlusele ja laiskuse-ülistusele ainult ähmastavad
tervikpilti. Tegelikult on Sütiste kuri kallalekargamine arbujate luulele see akt, mille
soome luules sooritasid 1950. aastate modernistid, kes heitsid luulest välja range
vormi, sümbolistliku kujundikäsituse, lineaarse arenguloogika. Arbujate ja soome
1930
annaabi.ee 
