A.dumas Kolm musketäri terve raamat
ise ennast kogu südamest õnnitledes, et tal õnnestus õigel ajal pääseda selle veidra tüli
lõpu nägemisest.
III AUDIENTS.
Härra de Treville oli sel hetkel väga halvas tujus. Siiski tervitas ta viisakalt
noormeest, kes tema ees peaaegu maani kummardas. Ta vastas naeratusega tervitusele,
mille bearni aktsent talle enda noorust ja kodukohta meenutas -- kahekordne mälestus,
mis paneb naeratama inimese igasuguses vanuses. Ent kohe seejärel lähenes härra de
Treville eestoale ja tegi d'Artagnani suunas käeliigutuse, otsekui paludes luba teise asja
lõpetamiseks, enne kui ta noormeest kuulama hakkab. Härra de Treville hüüdis kolm
korda, häält järjest tõstes, nii et ta hääl kõlas kõigis varjundeis, käskivast vihaseni:
«Athos! Porthos! Aramis!»
Kaks musketäri, kellega me juba tutvusime ja kes vastasid kahele viimasele kolmest
nimest, eemaldusid sedamaid meesterühmast ja läksid kabinetti, mille uks sulgus niipea,
kui nad olid üle läve astunud