L.Koidula ja J.Liivi luule analüüs ja võrdlus
postromantistlikke valme, ta oli piiritletud inimeste ootustega. Teda peeti vaevalt
keskpäraseks poeediks, kelle loomingut ei austatud, ent lähemal vaatlemisel leidub ka
haigestumiseelsest luulest jälgi vapustavast luuleandest. Vahetult enne haigestumist ja pärast
seda tuli ta oma loomingulisest piiritletusest välja ta justkui vabanes ja tema looming
luulevallas muutus kirjeldamatult heaks. Arvestades kogu tema eluaja loomingut, võib väita,
et tegu on kõige eestlaslikuma luuletajaga, ta oli äärmiselt omapärane, ent siiski kuulus
klassikute sekka. Ta jõudis massideni, ta läks rahvale hinge, eriti pakkus ta huvi noorpõlvele,
kuna kirjutas oma ajast ette. Ta tõi Eesti luule uude ajajärku, ta oli uusromantiline omal ajal
ainuke. Ta pakkus sedavõrd huvi tänu tema traagilisele isikukäsitlusele ja looduse intiimselt
reaalsele kujutamisele.
Järgnevas poeemis on näha Liivile omane looduse realistlik kujutamine, mille taga võib seista