pikakasvuliste ja heledapäisetena. Sellel ajal Tekkisid esimaste käsitöölistena sepad ja laevaehitajad. Eesti jagunes maakondadeks, nagu Saaremaa, Sakala, Virumaa, Ugandi, Harjuma ja need omakorda kihelkondadeks. 13. sajandi alguses hakkasid Eestisse tungima ristiusu toojad sakslased, taanlased ja teised. Ümera lahingus 1210. aastal õnnestus eestlaste maleval neid võita, kuid hiljem jäädi siiski relvastusest ülekaalukatele vaenlastele alla. Eestklaste kindlustuseks olid mullast, puust ja 9osaliselt kivist linnused nagu Otepää, Lõhavere, Varbola, Viljandi, Tallinn. Viimast mainis esmakordselt kaardil Araabia geograaf Idrisi 1154. aastal. Saksa kaupmehi huvitas Eesti põhiliselt Venemaale kulgeva kaubateena Gotlandi saarelt või Lüübekist Pihkvasse või Novgorodi. Enne ristiusku valitsenud maalusu jumal oli Turapita ja metsasalusid ehk hiisi.
· Võitlus valguse- ja pimeduseriigi vahel. · Kahe leeri jõukatsumised ka ,,Võitlemistes eesti vaimupõllul" ja ,,Nõia-usk ja nõia- protsessid" · Esimest korda esitatakse heroiseeritud esiaja kontseptsioon eesti keeles ja politiseeritud kujul eesmärgiks tõsta rahvuslikku eneseteadvust. · Merkeliga: barbaarsed sakslased arenenud eestlaste kõrval. · Andis omamüüdile rahvusliku kõlapinna. · Eestklaste ajalootus ei tulene mitte võimatusest, vaid kahe kosmilise jõu eestlastele ikka veel ebasoodsast seisust. · J. Hurda kontseptsioon · Välise ja seesmise ajaloo vastandlikkus. ,,Pildid isamaa sündinud asjust" · Rahvas saab oma õige ajaloo kätte alles siis, kui on kirja pandud tema ,,seesmiste sündmuste", tema hinge ja vaimu lugu. Ainsaks allikaks sel juhul on rahvaluule, mälestused, keel.