[Vt nt Mati Sirkel "Sebaldiaana" ( Sirp, 04.02.2011)] Kuid veelkord Shields: mida autobiograafilisemaks, pihtimuslikumaks, intiimsemaks tekstid muutuvad, seda fragmentaarsemaks nad muutuvad. Eesti nüüdiskirjanduse arengujooni 1. Suure kaasaja ainelise eepilise romaani ootus. Mõnes mõttes peegeldab neid ootusi Andrus Kivirähki auhinnatud ,,Maailma otsas" või Urmas Vadi "Tagasi Eestisse" (2012) Teine põlvkondade ülene ja rõhutatult eestiteemaline raamat on esseistlikus laadis ja tõeliselt suurt ajalist haaret püüdlev Valdur Mikita ,,Lingvistiline mets". See kaardistab omamoodi müütilist maailma või utoopiat, mille kese on mets kui Eestile ja eestlastele omase tähendustaju ja teadlikkuse ressurss. Ka maaelu motiivi tagasitulek: näiteks Tõnu Õnnepalu "Mandala", Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm" või Lauri Sommer "Räestu raamat". 2
telesõus ,,Me Armastame Eestit". Saade on rahvusvahelise formaadi ,,I love my country" eesti analoog. Saates on kaks tiimi: valged ja sinised. Valgete kapten on Peeter Oja ja siniste kapten Mihkel Raud. Oja ja Raud komplekteerivad igas saates ise tiime, mis koosnevad erinevatest tuntud eesti inimestest. Nende teadmisi hinnatakse mitmel erineval moel, alates mälumängust ja lõpetades muusikaliste ülesannetega. Vägikaikavedu kahe tiimi vahel on läbinisti eestiteemaline (küsimused, pildid, filmiklipid jne). Lisaks kaptenitele ja tiimiliikmetele on stuudios kaasa elamas ka publik. (http://www.tv3.ee/kolmeraudne/kolmeraudne https://www.facebook.com/mearmastameeestit/info?tab=page_info) 18. detsembril, 2014, esilinastus Mihkel Raua kirjutatud menunäidendi ,,Järgmine ,,Viimne voor" osatäitjad. Foto: Tartu Uus Teater voor" ainetel ka televersioon ,,Eesti otsib ahvi", mille nimi hiljem muudeti ümber TV3 soovil neutraalsemaks: ,,Viimne voor"
annaabi.ee 
