Eesti iseseisvumine
a. jaanuarist kandis
ametinimetust peaminister riigivanema ülesannetes)koos J.Laidoneriga läbi viia
sõjaväelise riigipöörde. 12. märtsil 1934 arreteeriti vabadussõjalaste juhid.
Kehtestati üleriigiline kaitseseisukord, suleti vabadussõjalaste organisatsioonid,
valimised lükati määramata ajaks edasi. Kogu seadusandlik võim koondus valitsuse
kätte. Valitsusjuht Pätsi ja sõjaväge ülemjuhataja Laidoneri kõrval sai riigi
kolmandaks võtmeisikuks siseminister Karl Einbund (eestistatuna Eenpalu)
Oktoobris 1934 lõpetati Riigikogu töö, kuid teda laiali ei saadetud - parlament jäi
vaikivasse olekusse. Kaitseseisukorra kehtivust pikendati. Järgmisel aastal keelustati
erakondade tegevus, neid asendas valitsust toetav poliitiline organisatsioon
Isamaaliit. Hakati looma kutsekodasid, mis pidid koondama ühe eluala esindajaid.
Valitsus rajas Riikliku Propaganda Talituse, mis tegeles informatsiooni levitamise,
ajakirjanduse kontrollimise ja kampaaniate korraldamisega.